:P
Ma käisin täna rattaga Erkelenzis, mis on u 11 km siit. Kui lühemat teed teada, siis on 7, aga ma ei tea seda. Mõte oli see, et ma leiaks koori maja ise üles, et järgmine kord kindlalt minna, ja noh sporti ka teha natuke.
Haahaaa...väga natuke tegin küll jah.
Kui ma oleks kohe maja üles leidnud ja siis ära läinud, oleks normaalselt teinud sporti, aga ma linnas otsisin maja umbes tund aega, mul polnud kaarti, sest see on rongijaama juures ja seda ma enam-vähem teadsin, kus on(tegelt ei teadnud nagu välja tuli). Ja kui ma lõpuks üles leidsin jaama, siis ma sõitsin veel nagu loll sada ringi. JA ei leidnudki!!! Täiesti loll.! Mul oli kõht juba julmalt tühi ja õnneks McDonalds tuli mulle vastu. Üks hea asigi. Tagasi minnes ma oleks peaaegu kiirteele läinud...või noh läksingi, aga siis igaks juhuks pöörasin tagasi:) Mulle endale tundus see väga õige suund. Umbes 10 autot terve aja jooksul lasid mulle signaali..:D
Nüüd ma olen vässssuuu.. ma ei ole kunagi nii palju sõitnud rattaga...välja arvatud õp Anne jalgattamatkadel.

Evelyn võttis täna sünteka diivani alt välja ja Coralie terve aja kuulas sealt trumme, ainult trumme.. Mul hakkas tõsiselt pea valutama. Ja Evelyn täna esimest korda minu kuuldes karjus laste peale. Imelik oli olla seal kõrval... et kelle poolt nagu olla. Coralie hakkas nutma ja ma ikkagi lohutasin teda, kuna tema polnud süüdi minu meelest.

Ma lugesin täna lehest Venemaa-Gruusia sõjast ja ma ei saa aru, miks seda vaja. Kas kellelegi tõesti pakub rahuldust teiste kodude maha pommitamine?