Kui mul midagi halvasti on, siis ma olen nagu väike laps ja hakkan jonnima või olen tujust ära ja see käib vastu minu tahtmist. Ma lihtsalt ei suuda ja ei viitsi ennast siis kontrollida. Ja siiamaani on nad minuga siis kenad olnud. Mitte et ma hullult jonniks, lihtsalt ma ei räägi midagi eriti ja ei naerata väga palju. Ja ei viitsi küsida kui ma midagi aru ei saa, vaid jätan sellele lihtsalt reageerimata. Ma ei tea, kui kaua nad viitsivad nii. Mis tähendab seda, et ma ei tohi enam selline olla. Lihtsalt üle viskab vahel igal pool üksi käimine(me käisime pühapäeval Maastrichtis, mis tähendab seda, et mina läksin linna ÜKSI ja nemad vanavanema juurde, kuigi ma oleks võinud ka sinna minna, aga ei tänan), saksa keele mitte oskamine ja arusaamine(ma lubasin neile üleeile, et ma hakkan eilsest rääkima seda, ehk siis mitte inglise keelt enam; viimasest ma pean küll kinni, aga esimesest eriti mitte, mis tähendab, et ma räägin üldse minimaalselt...funnn), keelekursuste järel pimedas rongijaamas üksi passimine ja külmetamine.

Saksa keeles me läheme ka väga aeglaselt edasi ehk siis loeme terve tunni kodus tehtud lauseid või arutame väga rasket! grammatikat.

Ma tahaks juba sõpru siin!