Eile C küsis mult, millal ma koju lähen ja kui ma küsisin miks ta küsib, et kas ta tahab, et ma koju läheks, siis ta ütles jaa, sellepärast, et ta leiab, et ma pole tore. Päris mõnus oli.
Ma arvan, et see oli sellepärast, et eile nad jonnisid mõlemad ja ma ei taha niisama lasta neil arvata, et kui nad tahavad, et ma neile midagi teeksin, siis nad nutavad ja saavad oma tahtmise. L teeb seda väga tihti ja ta ei jäta järele kuni ta lõpuks oma tahtmise saab. Ma üritasin siis kasvatada natuke neid. Ja see ka nt, et L küsib hommikul saia juurde ja ma olen 3 korda juurde teinud ja siis ta enam ei taha. Siis ma olen öelnud, et ta ei lähe ennem lauast ära, kui ta ära sööb oma saia. Ta saab aru küll, aga ta ei söö, vaid nutab niikaua kui ma lihtsalt pean ta toolist välja tõstma. Ükskord me olime nii pool tundi, aga ta ei jätnud järele. Ja siis ma annan alla, kuna ma ei taha lapsepiinaja ka olla, aga lihtsalt tahaks, et nad õpiks midagi.
Ma ütlesin E-le, mis C ütles ja E ütles, et see pole tõsi. Siis E arvas, et ma olen hullult õnnetu ja tuli minu tuppa ja hakkas rääkima, et C ütleb halvasti, kui ta midagi teha ei tohi (ja siis mulle tuli meelde, et kui ta seda ütles, siis ma käskisin tal õuna enne ära süüa, kui ta mandariini saab:D) või kui tal on lihtsalt õeluse tuju. C on tegelikult targem kui ta välja näitab, aga ma ei ole aru saanud, mis piirini ta lolli mängib ja millest ta aru saab. See on väga keeruline tema puhul. Keegi ei saa aru siin majas. Ja E käskis C vabandust paluda, aga C ei mõelnud seda, lihtsalt karjus välja selle. Hoopis L tuli minu juurde ja kallistas jälle. Ta on nii armas.
Ja siis E hakkas võrdlema mind ja Alat, kelle juurde C kunagi ei tulnud alla ja ei küsinud temalt igast küsimusi ja ei kallistanud teda ja ei tahtnud sülle. Ja et tegelikult ma olen C-le väga kallis jne. Varsti tuli H koju ja ma arvan, et ta rääkis talle ka, mida C oli öelnud, sest ma läksin üles sööma enne kursusi ja siis H tuli istus minuga koos lauas ja tegi nalja ja siis ilma ütlemata, et ta teab, mida C ütles, hakkas rääkima, et C ütles talle, et ta on loll ja ta teeb seda, kui talle midagi mitte lubada. Ehk siis sama juttu. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult on mul perega väga vedanud. Alati, kui ma midagi küsin, siis nad aitavad kohe või seletavad ja üldse on väga toredad. Ja kui nad põhjust teavad, miks ma kurb olen vms(kuigi eile ma ei olnud kurb väga), siis nad lohutavad alati.

Muide nad ostsid rejoisingu 2 CD-d:D

Okei ma nüüd Sisterhood of the traveling pants vaatama:)